Aivar Pohlak

Aivar Pohlak sündis 19. oktoobril 1962. 1980-ndatel oli ta vabakutseline lastekirjanik, tegutses matemaatika ning eesti keele ja kirjanduse õpetajana.

Jalgpallitegelasena oli ta Eesti koondise taastamise juures ja mängis ise pikalt FC Kuressaare rivistuses. Tema poolt 1990. aastal asutatud FC Flora on olnud aastate jooksul Eesti edukaim klubi. Läbi Flora on tee välisklubidesse leidnud üle poolesaja Eesti jalgpalluri, lisaks ka mitmed välismaalased.

Pohlak on kuulunud alates 1990-ndate algusest Eesti Jalgpalli Liidu juhatusse ja olnud organisatsiooni asepresident. 2007. aastal valiti ta Eesti Jalgpalli Liidu presidendiks.

Ühiskonnas aktiivse inimesena on ta aastate jooksul avaldanud suurel hulgal arvamuslugusid Eesti ühiskonnast ja selle toimimise loogikast. Samuti on ta osalenud oma kodukandi elus nii kohaliku Oru küla kui ka Kose valla tasandil - 2009. aastal valiti ta Kose vallavolikogu liikmeks.

Diskuteerib Mart Laariga teemal "Eesti inimene, rahvas ja riik - kuidas edasi?"

"Meie riik ja rahvas on oma tee alguses ja sellel teel kuskile jõuda on võimalik vaid siis, kui me üksteisele näpuga näitamise ja üksteise maharebimise asemel hakkame üksteist toetama ja üheskoos elu edasi viima ja seda nii igal üksikul tasandil – jalgpallis, kirjanduses, külaelus – kui ka üldises mõttes – riigis, omavalitsustes ja nii edasi."

"Meie ühiskond tegeleb enamalt ühe päeva asjadega – Reiljan kinni ja Ansip maha ja oleme hoobilt muredest priid. Hakkasin mõtlema, kust selline suhtumine pärineda võib ja jõudsin mälus tuhnides tagasi uue Eesti riigi alguspäevadeni – riik sai taastatud ja algas võitlus võimu pärast, mis kestab tänaseni. Käitutakse nagu oleks meie riik ammu valmis, rahva püsimajäämine kindlustatud ja meie maa ja looduse varadega ümberkäimine kindlalt ja turvaliselt paigas, vaja veel mõned viimased nüansid paika saada ja me saame elama ideaalilähedastes tingimustes."

„Tegelikult on olukord suisa vastupidi – üles ehitatud on riik kui bürokraatiaaparaat, aga üles ehitamata on riigi vaimne tähendus ja sisu. Ometi taasloodi meie riik just selleks – et me saaksime hoida oma maad, rahvast, keelt ja kultuuri; luua keskkond meie hävimisohus olnud ja sellele hävimisele viimase viieteistkümne aasta jooksul oluliselt lähemale läinud rahva väärtuste säilimiseks maailma võimalikult pika kestmise huvides. See on jäänud tegemata. Oma riiki polnud ju vaja, et asendada ühed fosforiidikaevandajad teistega, et viia Afganistanis sõdivad Eesti poisid ühelt sõdivalt poolelt üle teisele, et asendada Glavliti tsensuur veelgi tugevama iseeneslikult toimiva vabade mõtete levitamise piiramisega, et asendada propagandistlikud telesaated mõtlemisvõimet hävitavatega ja nii edasi ja nii edasi.“

Toimub: 12.00-13.30 3. märts aula kõrval olevas auditooriumis

Registreeri diskussioonile